JOOKSUJUTUD

Jooksu ilu ja võlu
Inga Kree

Oled kunagi juurelnud miks jooksu järgselt enesetunne hea? Kui võistluse ajal on nii raske, et tahaks lausa katkestada aga finišisse jõudes unustad ja õhtul kodus registreerud juba kolmele uuele võistlusele. Jooksu ja eriti võistluste järgselt toimub kehas lausa heaolu endorfiinide plahvatus, see heaolutunne võtab võimsust, eriti mõjutab see meie aju neid piirkondi, mis tekitavad rahulolu ja õnnetunde.

Aga mitte ainult, jooksjad ise on ka võistluse järgselt sõbralikud ja rõõmsad tehtud soorituse üle. Kui stardis olid Sa konkurent, siis finišijoonest üle saamise järgselt juba kaaskannataja ja pigem ikka sõber. Eriti äge on kui ühiselt saab veel taastavale sörgile minna ja muljetada. Vahel saab uusi tutvusi just võistluste järgselt, kui näiteks riietusruumis või pesemas/saunalaval sattud tippudega lobisema.

Nii saab ju näiteks uurida nippe ja nõkse juba veidi kogenenumatelt jooksjatelt, olgu teemaks jooks ise või venitused ja taastumine.

Kõige parem osa jooksmise juures on aga minu arvates see, et võid joosta suvalistes botastes ja suvalise odava maikaga või juba kulunud pükstega- keegi ei näita näpuga, et on ikka tegelane, ei ostnudki endale ADI-NAIK-ÄISIKS-PRO-SAUKONi botaseid või miks ei kanna sa klubivärvides uut võistlusvormi. Jooks ja jooksuriided on igaühe oma asi ja finantside küsimus.

Kellel on võimalik osta parimad uued fiiber-carbonplaatidega üübermugavad ja isejooksvad botased, siis need ka need ostavad, aga tegelikult lihtjooksjale, kes lihtsalt mõnusasti sörgib või veidike võistlusel ikka pingutab ka, ei anna ju need botased midagi juurde. Need tegelikult ei jooksegi ise 😱.

Aga see polegi tähtis. Vaid see, et saame selle õnnetunde ja rahulolu ka vanades ketsides kätte või tavalistes botastes, mitte fäänsi-bäänsides. See rõõm ja sära, mis peale võistlust silma tuleb- see on see mida ma hindan jooksu juures. Ja ei tule ükski jooksja Sulle ütlema, et oot oot, mis pärast Sul need vanad ketsid jalas olid, nendega meie võistlustele ikka ei sobi tulla…

Kõik naised teavad, et vihmase võistluse järel on finišis Su silmadest saanud Panda silmad ja jällegi ei ütle keegi, et oi oi, nii näotu- meik kõik laiali, nagu mingi… Ei, jooksjad tulevad ligi ja kiidavad Su suurepärast sooritust. Või kui ei läinud suurepäraselt, siis lohutavad, et juu ei olnud täna Sinu päev.

Naised teavad ka, et isegi ilma meik-upita võib võistelda 😉 ja ikka keegi rajal elab kaasa või kiidab kena säärejoont. Jooksjad teavad, et ilusale võistlusvormile võib järgneda kaunis kleit ja see püss sealt rajalt on siis kohe eriti ilus.

Jooksmise võlu on selle lihtsuses, niisama lihtne on olla jooksja. Täiesti tavaline inimene, täiesti lihtsates riietes ja häbenemata kerget ülekaalu või alakaalu- sest me kõik oleme ilusad, sest meil on ühine hobi!

Ühistrennidega on sama, jagatud rõõm on suurem. Jagatud raske trenn on kergem. Nalja tegemine treenib ka lihaseid. Üksi olles palju nalja ju ei tee? Ühiselt on aga äge, eriti Jooksupartneri trennides.

Tule liitu meiega, küll näed!

VILJANDI, EESTI, 25 AUGUGUST 2021 Viljandi linnastaadionil toimus Staieri seeriajooksu neljandas etapp 10 000 meetri jooksus. ELMO RIIG/SAKALA

Jooksjaks saamise lugu
Inga Kree

Alustasin oma teekonda jooksjana pärast eraelu kokku kukkumist. Jah, umbes nii nagu keskeakriisi jõudnud neljakümnendates mehed leiavad ennast rattavõistlustelt, alustasin mina, küll kolmekümneselt, jooksmisega lahutuse järgselt. Hea depressiooniravim, ausalt! Odavam ka kui psühholooge külastada. 

Esmalt koos koeraga ca 3km hommikutiirud. Jalga viskasin tavalised tennised. Kui teekonna pikkused hakkasid juba üle 5 kilomeetri venima, märkasin, et mu väike sõbrake ei jooksegi enam rihm pingul ees, vaid hoopis hakkas mu taga hoogu pidurdama. Mõistsin, et väikest kasvu koerale hakkasid distantsid ja kiirused liiga pikaks muutuma ning vaene koer, too pidi edaspidi vaid lühikeste jalutuskäikudega piirduma, sest jooksma läksin edaspidi üksi. 

Esimene pikem tiir oli ekskaasaga “jagamise” tüli järgselt, lihtsalt pidin end saama tühjaks joosta. Kokku tuli üle 9km ja tennised, mis ilmselgelt polnud ju muuks kui vabaaja käimadeks mõeldud, jäid mu varvastele väiksteks. Sain lahti hinges olnud vihast/kurbusest ja kahest varbaküünest. 

Kuna sedasi üksinda tiirutada hakkas juba igav, siis tekkis mõte, et tuleks võistelda. Googeldasin välja, et ca kuu aja pärast on tulemas kohalik Holstre-Paistu jooks 5km, mis minu igapäevaste 5-6 km sörkides järgi sobiks ideaalselt mu jooksuvormi testimiseks. 

Starti jõudnud, kohtasin õige mitut tuttavat, kes ka jooksul osalesid (oo väike Viljandi). Üks neist omas isegi uhket spordikella, mis meile jooksu ajal ütles kui kiiresti jooksime, mis ajaga me lõpetaks kui samamoodi edasi lasta ja mis ehk mulle, algajale kõige olulisem sel hetkel oli, kui palju tuli veel kannatada. 

Holstre-Paistu jooks on alati keset suve, tavaliselt lauspäike ja meeletu kuumus. Seegi kord ei erinenud. Arvatavasti jooksin end sajaga kinni ja kolmandal kilomeetril, kui poleks olnud sõber Raivot kellalt joostud aega ütlemas ja kiitmas, et väga hea aeg on joostud ja sedasi edasi joostes saame veel ilusti alla 25 minutiga finišisse (pidavat täiesti ok 5km aeg olema). 

Lõplikuks ajaks sain 24,10 minutit. Kuna ma nägin, et peale mind lõpetas veel hulgim jooksjaid, juu siis sai päris hästi tehtud esimese korra kohta. Andsin jooksule sõrme. 

Edasi kulges paar korda nädalas sörk üha pikemate distantside suunas. Suvel sai tehtud lisaks TRX ja Bootcamp jõutreeninguid, ehk kehtiv füüsiline vorm oli olemas. Samas jõusaali, nädalas korra kuni kolm, sai varasemaltki käidud. Selles suhtes päris nullist vormi laduma ei hakanud (lindil ju soojaks ikka jooksin). 

Käisin paar korda Myfitnessi algajate jooksutrennis, kust sain julguse minna jooksma üle 10km pikkusele tiirule. Sinnani olin arvanud, et mina polegi selleks võimeline. Arvasin, et kõik need, kes iga aasta 1.mai Viljandi Järvejooksul osalesid, on eraldi selleks treeninud. Mõtlesin, et seda maad ikka igaüks ära joosta ei jaksa (täna mõtlen sama maratoonaritest, sest ma pole seda distantsi jutti läbinud).

Kuna oli suve lõpp ja järgmine Viljandi Järvejooksu võistlus toimuks alles kevadel, siis otsustasin selle distantsi aja saada kirja Joosu jooksul. Minu esimene tiir oli 1 tund ja 12 minutit. Kärab küll algaja kohta!

Jooksupartneri klubi juurde jõudsin alles talvel. Jõulujooksul sai paar uut jooksututvust tehtud ja juba jaanuaris leidsin end nende ühistrennist osa võtmas. Vahepeal olin raatsinud osta ka veidi suuremad botased. Need olid küll mingid odavad kaunad, millega luukas kummitama hakkas, kuid areng väikestest tennistest number suuremate botaste suunas oli toimunud. 

Mõned trennid sisse elanud, võtsin klubi kiiremate naiste sappa lõike jooksma. Seda, et tuleks end analüüsida ja võimetele vastavalt joosta, ma veel ei teadnud. Paari pika lõigu järgi, Viljandimaa kiireimate naiste järel, sain suhkutaseme nulli ja valguskettad silmade ette (kodus katsetada ei soovita, paneb tasakaalu proovile). 

Aga treener Einar Kaigas andis õnneks hea nõu, et tasub osta pulsikell, mis jooksu ajal mõõdab pulssi, et siis tead, millal liiga palju pingutatud (pulsivahemikest ma muidugi ka midagi ei teadnud). Aga kell sai käele ostetud 149 euro eest, pulsivööga Polar M400, mis siis mulle jooksumaailma detaile õpetama hakkas. Ikka katseeksitus meetodil, nii nagu ma sinnani kõike teinud olin… Algajate värk. 

24. Veebruar toimus esimene võistlus, olin veidi üle poole aasta omal käel selleks ajaks treeninud ja juba poolteist kuud Jooksupartneri klubi jooksjatega end “üle treeninud”. Põlvest juba kakkus ja adrenaliini pealt sai esimene pjedestaaliamps võetud.  Neljas koht ajaga 46,57 (6 esimest saavad rahalised auhinnad). 

Muidugi järgmised paar päeva lonkasin ja ületreenitud lihased vajasid füsioterapeut Keio Kitse abi. Aeg andis arutust, siinkohal pean mainima, et parim ravi oli puhkus, mida ma esimene jooksuaasta endale väga lubada ei raatsinud. “Omad vitsad peksavad”. Aga minust oli selleks ajaks kujunenud juba jooksja, enam ma polnud algaja. Omasin isegi korralikke Pegasusi! 

Siinkohal soovin Teile parimaid jooksumälestusi! Ole Sa algaja, vana kala või alles tutvust tegev… 

Kuidas ma ümber Viljandi järve jooksin
Roland Mäe

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama aastast 1993, kui vanaisa analüüsis koos vanaemaga Eesti koondise mängu ja ütles: „Kõik jalgpallurid peavad igal hommikul jooksma obeliskini ja tagasi. Vanasti jooksis terve Viljandi linnameeskond alati 1. mail ümber järve ja samuti tehti kord nädalas niisama järvele tiir peale.“

Sain kohe vihjest aru. Olin siis juba 13-aastane ja ootasin Eesti koondise kutset. Käisin kahel hommikul jooksuga obeliski juures ja registreerisin ennast ka Viljandi järve jooksule.

Nagu igaüks teab, on Viljandi järve jooks umbes 12 km krossi üle põldude ja läbi soo. Rada on vaba ja spetsialistid teevad alati põhjaliku eeltöö, et valida parim trass: kas Valuoja peale peaks purde ehitama, kas minna obeliski juurest või 9-kordsete vahelt, kas soo on kuiv, kas Viiratsis lõigata kohe peale kraavi üle põllu või minna veel natuke suure tee pealt? Uurides topograafilisi kaarte ja mõõtes joonlauaga lõike, on igale staierile selge, et peale Hunta tõusu tuleb kohe minna suurele teele ja siis täisgaasiga allamäge kuni Orikani. Edasi läbi soo (võit 180 m) ja siis algab mahtra üle kivide ja põldude – pikiprofiil tõuseb kuni raadiomastini. Seal saad teada oma maksimaalse pulsisageduse ja annad endale lubaduse, et see on viimane kord. Aga nähes finišis kõiki neid naeratavaid õnnehormoone, ununevad raskused ja alles jääb ainult rõõm.

Seepärast ongi mul esimesest järve jooksust meeles ainult kergus – ei ühtegi rasket hetke, vaid puhas lendamine. Jooksutosse mul siis ei olnud, vaid jalas olid Lätis toodetud kummist jalgpalliketsid, mida kutsuti punnideks. Lisaks ema õmmeldud sitsi riidest laia triibuga püksid. Loomulikult ei läinud ma jooksma nende kahe hommikuse sörgi pealt. Olin selleks ajaks juba 6 aastat jalgpalli mänginud ja käisin ka paralleelselt suusatrennis. Aeg tuli 49.14 ja seda pole ma siiani suutnud üle joosta.

Aastatel 1995, 1996 ja 2007 jäid ajad veel alla tunni. Aastal 2019 mõtlesin, et peaks uuesti ümber järve jooksma. Tegemist oli juubelijooksuga (90) ja mu viimane start oli 10 aastat tagasi ehk aastal 2009 ja siis oli järve ringi aeg 01:01:06. Aastal 2019 suutsin joosta ajaga 01:06:26. Olin teinud mõned jooksutrennid: märtsis 6 km ja aprillis 8 km, lisaks 1 kord nädalas jalgpalli trenn. Seega olin olematus vormis, kaalusin 87 kg (182 cm). Järve jooksu tempo oli 5:53 min/km ja kogu võistlus oli meeletult raske. Olin unustanud kõik olulise, mis järve jooksust teadma peaks. Hakkasin kohe stardis vigadega pihta. Alustasin üsna tagant ja ülehindasin oma võimeid. Mõtlesin, et panen kohe alguses minema, et natukene ettepoole saada ja seetõttu olin juba Hunta tõusu alguseks täiesti kutu. Isegi allamäge jooks oli raske. Sellega jamad ei lõppenud: Sammulis valisin vale raja ja läksin läbi oru, mis pani viimase põntsu.

Otsustasin, et hakkan trenni tegema. Tegin Endomondos treeningplaani 10 km jooksuks ja tutvustasin oma plaane ka triatlonimees Kotkale, kes ütles, et õigem oleks ikkagi maratoni joosta. Kotkaga pole mõtet vaielda. Muutsin treeningplaani distantsi 42 km peale ja hakkasin uhama.

Järgmine lugu räägib sellest, mis juhtub, kui hakkad olematu vormi pealt kõvasti trenni tegema ehk juttu tuleb spordivigastustest 😊

Foto tehtud Viljandi Paalajärve jooksul (autor: Raag)