JOOKSUJUTUD

Kuidas ma Eesti Meistrivõistluste 10000m võistlusel kaotasin (enda)

Miks selline pealkiri? Kui tegelikult olin neljas naine… Kui alustada päris algusest, siis sel korral toodi Eesti Meistrivõistlused päris meie oma koduväljakule: Viljandi Linnastaadionile. Ideaalne, eks?

Tänaste treeningplaanide järgi olen just täpselt 10000m ja poolmaratoni jaoks peaaegu ideaalses vormis. Keha on kenasti vastu pidanud, ptui-ptui-ptui ilma vigastusteta ning võiks ju nagu tulemusi tulla. Mis siis ikkagi juhtus?

Et Eesti Meistrivõistlustele saada, pead Sa kõigepealt suutma täita normatiivi, mis naistel suvistel staadionivõistlustel 10000m peal on 42,0 minutit. Minu parim staadionil joostud aeg on eelmisest aastast, kui sain Viljandimaa meistri tiitli ajaga 40,58’94. Normatiiv täidetud. Kõik hästi.

Sel aastal Raplas jooksin 10km maanteejooksul ajaks 39,12 (NB kell näitas rada 70m pikemana, ehk tegelik 10km aeg oli 38,56!!!) ja nädal hiljem Rakveres jooksin 10km ajaks 39,48. Ja seda, kui olin samal päeval käinud Jõhvis võistelnud 3x800m teatejooksul (Eesti Meistrivõistlused teatejooksudes/saime pronksi muidu).

Järeldus, võiksin või siis olgem täpsemad, peaksin suutma joosta kiiresti küll.

Palavus pole mulle kunagi sobinud, kõik varasemad aastad olen palavaga loobumismõtteid rajal mõlgutanud ning ajad on suht kukkunud seetõttu. Kuid sel aastal Narva poolmaratoni Eesti Meistrivõistlustel oli ka palav, ca 26-27 kraadi ja päris mitmes kohas õhk seisis- oli täiesti tuulevaikus. Aga suutsin seal teha enda PM rekordi, saades 1,29,07 ajaga lausa kuuenda koha!

Järeldus, peaksin kiiresti joostes suutma kuuma taluda küll.

24.08.2022 Viljandi Linnastaadion kell 18.30 paiku oli õhutemperatuur 28-29 kraadi juures. Peaaegu tuulevaikus ja õhk veidi niiske, nagu aurusaunas. Korraldajad olid mõelnud kõigele: raja ääres olid veetopsid joomiseks ja kauss veega, kus olid svammid, millega sai ennast jahutada.

Ideaalne, kas pole?

Sihiks oli mul saada staadioni aeg ka sinna alla 40 juurde, ikka nii nagu Raplas, maanteejooksul… Esimene kilomeeter sai joostud 3,52 tempos, mis kenasti oli graafikus. Siis aga hakkas pihta. Teine kilomeeter kukkus tempole 4,02. Mõtlesin, et OK kannatan ära, selle tempoga peabki lõpuni minema, siis saab kuuma peale välja vabandada… Ja kolmas kilomeeter kukkus juba 4,11 tempole, neljandal juba 4,22. Kuuendal kilomeetril olin juba vähemalt kolm korda mõelnud, et astun rajalt maha (DNF).

Ütlesin seda ka treenerile, kes keelas. Einar ütles, et mine selle sama tempoga lõpunigi, et ongi raske- kannatad ära! Kui Einar oleks lubanud maha astuda, oleksin seda teinudki. Kujutlesin ju peas, et aeg tuleb nii kehv, et saan juba selle s*ta aja eest DNFi. Maru mark ikka küll, jooksule saamise normatiiv on kõrgem kui mu tulemus…

Te ei kujuta ette mu emotsioone rajal. Sain aru, miks eelneval päeval rajalt maha astuti, kui oli sama distantsi võistlus maakonnatiitlile (seal ma ei osalenud). Neil oli ju sama palavus! Seda enam, et 10000m on 25 staadioniringi. 25!!! See on nagu miljon ju :D. Vähemalt võistluse kuuendal kilomeetril tundub nii. Siis kui mul oli kõige raskem. Veepunkti tüdrukutele ütlesin ka, et tahaksin maha tulla. Pärast seda Einarile (treener Einar Kaigas). Ja oma pilguga vist kõikidele Staadionil… Te ikka kujutate ette kui häbi mul oli? Kui paha tunne Einari ees, tundsin nagu oleksin teda petnud oma tulemuse osas, et valmistasin pettumuse. Mis kuradima maakonna kiirem pikamaajooksja ma olen, kui saan tulemuseks suht keskmise 43 minutit…

Olgu, meil oli nädalavahetusel Jõulumäel laager. Teate, et tavaliselt kui laagrist tullakse, on vorm tipus? Tavaliselt nädal peale laagrit või kaks, tulevadki parimad tulemused. Äkki oli liiga vähe möödas? Äkki hoopis ongi vorm drastiliselt kukkunud? Äkki mõjutas laagris olnud kuumad ilmad juba keha ja võistlus kuumusega ka? Sest peale 10000m jooksid mul varvasteni nn surinad üle, nagu sipelgad kerel. Natuke oli sarnane tunne, kui saad päikesepiste. Aga päikest polnud, oli ju uduvine/pilves, koos palavusega. Igal juhul kaalusin õhtul peale võistlust kodus 2kg vähem kui hommikul.

Järeldus, päris palju vedelikku sai kaotatud…

Ja miks ma tunnen, et ma kaotasin? Sest ma olin viimane. Arvatavasti oleksin olnud viimane ka siis kui oleks osalejaid rohkem kui 4 olnud. Ühesõnaga neljanda koha au on mu ajus kui kaotus. Kui oleks olnud 2 osalejat, siis oleksin olnud veel rohkem häbis- hea, et 4 oli :D, sest muidu oleksid uudised pasandanud kuidas 43minutiga Eestis Eesti meistrivõistlustel hõbe või pronks vms joosti. Seega isegi on hästi, et vähem osalejaid polnud!

Ma südamest loodan, et see oli nüüd ajutine. Et ikkagi mu vorm ei ole kuhugi kadunud ning naasen, veel tugevamana. Sest kui mitte, siis on see päris valus pauk au pihta… Vaim peab olema jooksus tugev, seda ma ütlen! Sest kere ju tegelikult on, lihased ju on, jaks kadus lihtsalt ära. Ei teagi täpselt kuhu…

Aga Teile jooksuindu soovides!

Ega mina ei loobu! Küll varsti ilmad jahedamaks lähevad, see rannailm polegi mingi jooksuilm! 😉

Tervitades!

Inga Kree (amatöör ehk harrastaja)

Profisportlane vs Amatöörsportlane (ehk harrastaja) penisoniks valmistumas

Kui hästi lihtsate sõnadega selgitada, siis profisportlane ei käi tööl vaid tema töö ongi sportimine ja sellega seonduv. Amatöörsportlased on aga enamus Eesti sportlaseid, kes oma põhitöö kõrvalt leiavad veel aega spordis tulemusi saada. Peaks ütlema spordikarjääri, aga kahjuks sportlastel lõppeb tihti spordikarjäär enne tegelikku pensioniiga, seega tööõiguslikkus mõttes pole „sport“ töö ja „sportlane“ ei ole amet.

“Üheski Eesti seaduses ega õigusaktis ei esine elukutset sportlane. Arvan, et võtab veel aega, kui klubiga lepingulises suhtes oldud aeg arvestatakse tööstaaži hulka,” tõdeb Eesti Spordi Keskliidu peasekretär Toomas Tõnise (Seda juba aastal 1998 https://www.ohtuleht.ee/20818/profisport-seni-maaratlemata ).

Täna saab nimetada sportlasteks ka neid sportlaseid kellele Spordiorganisatsioonid maksavad sportlasstipendiume, kuid antud summad, mida seaduse järgi on lubatud maksta, on naeruväärselt väikesed (max summa on alampalgaga võrdne, ehk ilma sponsoriteta ei saaks päris tööl käimata ükski sportlane hakkama. Ning vabandust väljenduse eest, aga ilma trobikonna lasteta, ei saaks see sportlane tänase pensionisüsteemi korral mõistlikku pensionitki). Pikemalt stipendiumitest kirjas: https://www.kul.ee/uudised/uus-spordiseadus-korrastab-sportlaste-tasustamise

Amatöörid on harrastusportlased. Järelikult neile antud spordiala meeldib ja nad ei oma toetajaid, kes neid nn üleval peaks. Võimalik, et osadel amatöörsportlastel on lepingud mõningate spordiriiete/-jalatsi firmadega, füsioteraapiat või spordivitamiine pakkuva ettevõtetega, aga viimased on vaid abiks Spordi tegemise juures, küll aga süüa need sportlasele ei anna (kui toetaja just söögikoht ei ole). Spordivõistlusele registreerimine maksab ka raha, mis on järjekordne kulu. Kohalikel võistlustel tihti on aga auhindadeks esemed või lihtsalt karikas/medal, mille saamine aga ei aita kuidagi makse ära maksta.

Amatöörid/harrastajad peavad heade tulemuste nimel panustama oma töövälist ehk vaba aega, seda tavaliselt pere ja laste kõrvalt. Tippsportlane saab trenni teha ka sel ajal kui amatöör tööl on. Samas võttes Eesti riigi väiksuse, siis eeldan, et ega need tippsportlasedki suuri rahasid kokku ei aja. Hästi räägib sellest endine tippsportlane ja tänane treener Marko Albert Äripäeva raadios (https://www.aripaev.ee/raadio/episood/tippsportlased-lahevad-pensionile-kaks-korda ).

Tuleks varakult mõelda enda tulevikule, seega iga suurem võiduraha tuleks enda tulevikku investeerida, olgu see kasvõi hariduse näol, et oleks võimalus teha endale meeldivat tööd, sel hetkel kui spordikarjäär saab läbi. Kõigist sportlastest ei saa ju treenerid. Kuigi treeneriks õppimine oleks ka võimalus (olgu siis läbi kehakultuuri eriala või treenerikutse õppe).

Amatöörsportlased väga tihti töötavadki enda spordialale võimalikult soodsal alal, näiteks õpitakse kehakultuuris ja minnakse tööle kehalise kasvatuse õpetajaks või panustatakse lihashooldusesse ning õpitakse füsioterapeudiks. Mitmed amatöörsportlased on treenerid ning paljudel on liikuv või liikumist soodustav töö: politseinikud, vanglaametnikud, tuletõrjujad, kiirabitöötajad jne.

Muidugi alati on ka neid amatööre, nagu minagi, kes teevad istuvat tööd ja sport kui selline on võimalus anda kehale vajalikku liikumist. Kui see liikumine meeldib ja tuleb hästi välja, siis on lootust võistlustel pjedestaalidele saada ja ehk saada natukene raha/esemeid kompensatsiooniks kallite võistluspääsmete, sõidukulude, paljude-paljude spordijalatsite, varustuse, toidu, laagrite jms kulutuste leevendamiseks.

Vahel on lootust amatööridel ehk saada ka omavalitsustelt spordistipendiume. Kuid nagu teada, siis omavalitsustes on summad limiteeritud, kõigile ei jagu ning põhiliselt selgitatakse mitte andmist sellega, et sportlane ei ole suundumas välisvõistlustele. Kuigi isiklikult mõtlen, et kes kurat välismaal hoolib sellest, et ma kuskilt Viljandist-Võrust-Kohtla-Järvelt või kus iganes linnast pärit olen. Välisvõistlustel oleme me eestlased ja kodulinna põhjendus kaotabki oma mõtte… Kõik sportlased ja kõik alad muidugi ei saagi ja peagi saama kodulinnalt püsivalt toetuseid, kuid omavalitused võiksid mõelda, kuidas need sportlased ja amatöörid hakkama saama peaksid?

Isiklikult ei kujuta ette, et käiksin muudkui sponsorite juures endale toetuste saamiseks lobitööd tegemas. Aga tänased sportlased seda kahjuks sportimise ja tulemuste kõrvalt peavadki tegema. Meil siin Eestis pole päris nii suur business see sport, et oleksid suured managerid kes sellised raha/toetused kokku ajavad sportlase eest. Meie tublid tiim-maratoonaridki küsisid Hooandjas tuge. Järeldus, raske on seal tipus püsida või sihiks tipp üldse võtta, kui seal midagi „suurt“ ees ei oota. Rääkisime siin ju pensionist 😉.

Spordiindu soovides!

Inga Kree (harrastaja)

Igaühest võib saada jooksja

Inga Kree

Spordis ja paljuski muus, on heade tulemuste alustalaks jätkuvalt treenimine ja püsivus selle juures. Kuidas ja kui palju treeningud ehk pikaajaline kohanemine meie organismi mõjutab on tõesti seotud geenidega, aga igaühes, absoluutselt igas inimeses toimuvad muudatused kui järjepidevalt treenida.

Pikaajalise ja piisava treeningukoormuse põhjustatud ümberkorraldused organismis juhinduvad eraldi iga inimese puhul tema päritud geneetilisest informatsioonist (geenidest). Siit ka põhjus, miks täpselt sama treeningut tegevad inimesed arenevad erinevas tempos ja erineval määral. Nende geneetiline pärand erineb ja nii erineb treeninguga kohanedes nende võime oma sportlikke tulemusi parandada (Kristjan Port „Inimese kohanemisvõime“ Spordi üldained).

Head geenid ei anna veel kiirust. Ka selleks on vaja teha tööd. Head geenid aitavad treeningute abil ehk jõuda kiiremini tulemusteni, küll aga ei tee geenid kellegi eest trenne ära. Ega jälgi kui palju süüakse või mida. Kaalulangetuse juures kehtivad enamjaolt samad reeglid (kui välja jätta meditsiiniliste haigustega seonduvad juhused). Enamasti on ülekaal elustiili valik. Sama on trenni tegemisega, see on valik- mille puhul geenid kuidagi rolli ei mängi.

Ega ei ole ilmaasjata öeldud, et 90% juhtudest määrab jooksma mineku botaste jalga panek. Jah, sest keegi teine meie eest trenni teha ei saa. Ja ilma trennita ei näe ka tulemusi.

Hiljuti lugesin üht artiklit, et paljud inimesed ei hakka trenni tegema, sest panevad endale valet pidi sihi. Mõeldakse, et pean kaotama hulga kilosid, või pean saama mingi kindla tulemuse ja tajudes, et see kõik võtab aega ja tuleb ka vaeva näha, siis on ju kergem loobuda. Mõelda tuleks hoopis teisiti: Kui selle tegevusega regulaarselt tegelen, siis see tekitab minus hea tunde, ilusa keha, positiivsuse, rahu endaga… Ja kahjuks kehtib see kõige kohta mis elus teeme, nähes negatiivseid vahepalu või raskusi, siis unustame positiivse lõpptulemuse ning loobume.

Loobume ju tegelikult lõpptulemusest. Sellest, et meil oleks ilus keha, toonuses keha! Sellest, et meil on hea enesetunne. Sellest, et saavutame paremaid tulemusi või saame millegi valmis…

Isiklikult pole ma allaandja tüüpi. Võistlused mis on valmistanud raskusi, olen alati lõpetanud. Isegi esimene 10km kus soovisin saada tulemust alla 45minuti, mäletan seda nii hästi: Peetri jooks, päike lõõmas, meeletult palav oli ja raske. Ausalt, peas käisid loobumise mõtted läbi. Mõtlesin, kuidas ühe järgmise maja väravast sisse poeksin ja maha kükitaksin, keegi ju ei näeks? Tuleks DNF? Häbitunne enda mõtete üle ajas vihale ja voilaa viha või siis see emotsioonide tulv kokku, andis aga jõudu edasi minna. Ajaks sain sel aastal siis 44,17. Pärast naersin enda mõtete üle, et kuidas nii üldse mõelda sain? Aga neid raskushetki on tulnud veel, õnneks too samane Peetri jooks õpetas enda mõtete absurdsuses kõhklema :D.

Samamoodi ei andnud ma alla Kõva mehe jooksul 2020 aastal, kus auku astudes hüppeliigese väänasin välja. Jooksin edasi ja takistuse pealt hiljem alla hüpates väänasin teise korra veel sama jala korralikult välja. Aga ikkagi läksin rajale tagasi. Meelest ei lähe, kuidas korraldaja kutt ütles raadiosaatjasse: „Võistleja number 24, kellele abi kutsuti ei taha rajalt ära tulla!“, mina muidugi hüppasin allolevasse jõkke, sealt läks rada ning hüüdsin: „Saatke mulle kiirabi finišisse vastu!“ Võitsin II koha ja tiimiga III koha, seega võistlus läks isegi enam vähem korda, kuigi tasuks oli mulle ca pool aastat paistetust ja kirurgilt süst kõõluste vahele, sest sealne vedelik oli „kaduma“ läinud ja tekkinud kulumine, mis omakorda tekitas paistetust.

Ma ei loobunud jooksust. Te ikka teate kui palju seda mulle öeldi? Et vaata ikka passi ka ja, et jooks ei ole üldse ohutu ala, kuidas ikka „südari“ oht on ja kõike muud… Minu süda on tugevam ja tervem kui kunagi varem. Minu keha on harjunud koormusega, milleks treenin- ma ei tee liiga palju, ega liiga vähe trenni. See ongi põhjus, miks treenin treeneri käe all, sest üksi ei teaks ma palju oleks mõistlik. Millal vähemaks tõmmata jm. OK, alati saaks teha liiga palju ka siis, kui treeneri all treenid- kui lihtsalt ei ütle talle, et kuskilt kisub või valutab. Aga siis on veidi juba endale ise vigastuste kaela kutsumine ja süüdistada saaks vaid iseennast.

Olen minagi kunagi ületreenimisvigastustega võidelnud. Tuttav on „põlvest kakkumine“ ja selle tagajärjel lonkamine, sest ma ei andnud rahu ja tegin trenni või võistluseid peale… Tuttav on vana hea „Luukas“, seda sai lausa 2017 aastal korduvalt ehk kroonilisena nauditud… Tean ka kannakõõluse põletikku, kui ainsad jalatsid mida jalga sain panna olid sussid või plätud, aga trenni oli ka vaja teha ning lihtsalt sai suurem botas jalga ning hügieeniline huulepulk kannale määritud, mis mingi „ime“ läbi ka aitas (äkki mentooliga põletikku eemaldav huulepulk? :D).

Ei jätnud ma ka võistlemist ja jooksmist kui mul emotsionaalne kriis oli. Kaotasin oma parima sõbranna ajukasvajale :’(. Lisaks ma lihtsalt ei teadnud, et mul oli tekkinud rauavaegusaneemia. Kõik tulemused kukkusid, jõudu polnud. Ja nii raske oli joosta. Joosta samas tempos, mis aasta tagasi oli sörk… Osad jooksukonkurendid näitasid muidugi oma kahjurõõmu eriti siiralt välja, ehk hõõruti kaudselt mulle nina alla, rääkides mu kõrval kuidas nad Ingale tegid ka ära :D. Samas ju tore, sest teised said võita nii, et ei pidanud parandama enda tulemusi (ehk tööd tegema). Muidugi kui ükskord arst mul aneemia avastas, siis ca pool aastat retseptirauapreparaate ja back in track I was!

Aga ma usun töösse. Seda nii erialaselt, eraeluliselt kui treeningutel. Sihid ja eesmärgid viivad edasi. Mina näen neid positiivseid aspekte, neid mis on raskuste taga. Tean pjedestaali maitset ning naudin nii suuri kui ka väikseid võite. Isegi rasket protsessi naudin, sest iga raskus läheb ühel hetkel mööda- see tempo mis oli eelmine aasta raske, on järgmine aasta juba sörk (OK  rauavaeguse korral juhtub vastupidi ka 😀 aga NB selleks jälgige ikka oma näitajaid ja käige kontrollis, kasvõi ostke Synlabi „Tervisesportlase pakett“ (EI OLE REKLAAM!).

Igaühest võib saada jooksja. Veel paremate tulemustega jooksja ka. Tehke tööd ja nähke vaeva, siis tuleb

… armastus?

Armastus jooksu vastu kindlasti!

Sinu innustaja

Inga Kree

Miks keegi peaks tahtma joosta Haanja kõrgustiku Tipust Pirita Topini?

Kaire Kivi

Seda küsimust on küsinud minult suurem enamus minu sõpradest kui neile juunis ütlesin, et lähen jooksma Tipust Topini ligikaudu 340 km pikkust teatejooksu. Seda on juhtunud juba kahel järjestikkusel aastal ja küsimus sõprade suul on jäänud ikka samaks. Miks siis ikkagi üks väga suur kamp (2022. aasta jooksust võttis osa umbes 800) jooksjaid tahavad ikka ja jälle joosta Haanja Tipust Pirita Topini? Eks kõikide jaoks on põhjused natukene erinevad, aga minule isiklikult on olulisimad vast järgmised mõtted.

Üks väga teistmoodi mõnus väljakutse – suve algusel, kui enda jooksuvormis veel nii kindel ei ole ja tunned, et ei taha niivõrd rahvajooksudel teistega võidu kihutada, siis on just selline teistmoodi lõbus ja rõõmsameelne jooksuüritus täpselt omal kohal. TipustTopini jooks on üks mõnusamaid võimalusi ennast ja oma võimeid proovile panna. Teatejooksu formaadis on umbes 30 tunni jooksul vaja igal meeskonnaliikmel joosta kordamööda 3 korda erineva pikkusega etappe (pikkused vahemikus 8 kuni 16 km). Jooksu start antakse laupäeva hommikul Haanja kõrgustiku vaatetorni jalamilt alates 8:00-st iga 15 minuti tagant nelja teatemeeskonna esimestele liikmetele. Ülejäänud tiimi liikmed lähevad oma meeskonnakaaslast autoga saatma, kaasa elama, jootma ja muudel vajalikel moodustel toetama. Kindlaks määratud kohas toimub vahetus ja jooksma asub järgmine meeskonnaliige. Selliselt joostaksegi 10-liikmelistes meeskondades järjest ilma peatusteta umbes 30 h (kõige kiirem meeskond oli 2022. aastal finišis umbes 26 tunniga ja finiš suleti 35 tundi peale laupäevahommikust starti). Peale magamata ööd on kõigi jaoks pühapäevane viimane jooksuetapp tõsine tahtejõu ja motivatsiooni proovile panek. Eriti suureks kujuneb see väljakutse siis, kui oled jäänud jooksma oma viimast lõiku täitsa üksinda mingitesse keerulistesse ilmaoludesse (nt. kõva vastutuule, lõõskava päikese või tõsise vihmasaju kätte).

Positiivsete emotsioonide üledoos – ühiselt meeskonna eesmärgi nimel pingutamine, teiste jooksjatega tutvumine ja nendega koos raskuste ületamine, enda ja teiste meeskondade jooksjatele kaasaelamine annab nii palju positiivseid emotsioone, et neid jätkub veel mitmeteks päevadeks ka pärast jooksu. Kui esimesel korral ei osanud täpselt oodata, et mis toimuma hakkab ja ei teadnud veel, et kui palju ja kas omavahel jooksjad suhtlevad, siis teisel aastal oskasin juba oluliselt rohkem nautida ja ka ise luua seda ägedat tunnet, mida nii paljud teised samuti sinna otsima tulevad. Rajal liigud enam vähem samade tiimidega terve selle aja koos ja omavaheline suhtlemine, jooksjate toetamine ja joogi pakkumine tekib väga kiiresti. Autoga ühest vahetusalast järgmisesse sõites on nii tore hõigata innustavaid sõnu teistele jooksjatele ja samas annab see lisaks nii palju jõudu joostes.

Traditsiooniline sissejuhatus suvesse – kuna töötan õpetajana, siis minu jaoks on see nagu i-le täpi panek kooliaasta lõppu ja sealt edasi tuleb „päris suvi“ niivõrd kuivõrd seda meile Eesti kliimas on ette nähtud. See võtab minu jaoks ühed nö tööteemad kokku ja on ideaalne üleminek puhkuseteemadele. See on selline mõnus pääsemine koolimajast õue ja arvuti tagant ning tahvli eest imelisse Eestimaa loodusesse, sest hämmastavaid vaateid jääb rajale ikka tohutult ning pärast jooksu pildigaleriide vaatamine on omaette elamus ja nauding.

Klubisisene väljakutse ja etappide „kogumine“ – sel aastal tekkis meil veel omavahel juba jooksu alguses arutelu, et mis lõiku keegi järgmisel aastal joosta tahaks ehk juba hakkasime järgmise aasta etappe ette broneerima. Sellega seoses tekkis arutelu, et kes ja millal võiks esimesena saada kokku kogu TipustTopini etappide komplekti – üks jooksja on jooksnud erinevatel aastatel läbi kõik 10 erinevat etappi. Tublimal jooksjal on meil juba 3 etappide komplekti läbitud.

Kokkuvõttes on sellelt jooksult võimalik vaid võita: uusi sõpru klubiliikmete näol, kellega võib-olla nii palju muidu ei suhtle, uusi jooksusõpru teistest klubidest või ettevõtetest, palju positiivseid emotsioone eneseületusest, sõprade ja võõraste kaasaelamisest raja äärest ja ääretult ilusatest vaadetest Eestimaa erinevatest paikades, kuhu muidu ei pruugi sattuda. Seega tundub, et peab järgmisel aastal jälle minema – nüüd on ainult küsimus, et millist etappi siis joosta tahaks. Kohtume 2023. aasta juunis Haanjas, et suure mölluga jälle 337 km allamäge Piritale tulla.

Jooksu ilu ja võlu

Inga Kree

Oled kunagi juurelnud miks jooksu järgselt enesetunne hea? Kui võistluse ajal on nii raske, et tahaks lausa katkestada aga finišisse jõudes unustad ja õhtul kodus registreerud juba kolmele uuele võistlusele. Jooksu ja eriti võistluste järgselt toimub kehas lausa heaolu endorfiinide plahvatus, see heaolutunne võtab võimsust, eriti mõjutab see meie aju neid piirkondi, mis tekitavad rahulolu ja õnnetunde.

Aga mitte ainult, jooksjad ise on ka võistluse järgselt sõbralikud ja rõõmsad tehtud soorituse üle. Kui stardis olid Sa konkurent, siis finišijoonest üle saamise järgselt juba kaaskannataja ja pigem ikka sõber. Eriti äge on kui ühiselt saab veel taastavale sörgile minna ja muljetada. Vahel saab uusi tutvusi just võistluste järgselt, kui näiteks riietusruumis või pesemas/saunalaval sattud tippudega lobisema.

Nii saab ju näiteks uurida nippe ja nõkse juba veidi kogenenumatelt jooksjatelt, olgu teemaks jooks ise või venitused ja taastumine.

Kõige parem osa jooksmise juures on aga minu arvates see, et võid joosta suvalistes botastes ja suvalise odava maikaga või juba kulunud pükstega- keegi ei näita näpuga, et on ikka tegelane, ei ostnudki endale ADI-NAIK-ÄISIKS-PRO-SAUKONi botaseid või miks ei kanna sa klubivärvides uut võistlusvormi. Jooks ja jooksuriided on igaühe oma asi ja finantside küsimus.

Kellel on võimalik osta parimad uued fiiber-carbonplaatidega üübermugavad ja isejooksvad botased, siis need ka need ostavad, aga tegelikult lihtjooksjale, kes lihtsalt mõnusasti sörgib või veidike võistlusel ikka pingutab ka, ei anna ju need botased midagi juurde. Need tegelikult ei jooksegi ise 😱.

Aga see polegi tähtis. Vaid see, et saame selle õnnetunde ja rahulolu ka vanades ketsides kätte või tavalistes botastes, mitte fäänsi-bäänsides. See rõõm ja sära, mis peale võistlust silma tuleb- see on see mida ma hindan jooksu juures. Ja ei tule ükski jooksja Sulle ütlema, et oot oot, mis pärast Sul need vanad ketsid jalas olid, nendega meie võistlustele ikka ei sobi tulla…

Kõik naised teavad, et vihmase võistluse järel on finišis Su silmadest saanud Panda silmad ja jällegi ei ütle keegi, et oi oi, nii näotu- meik kõik laiali, nagu mingi… Ei, jooksjad tulevad ligi ja kiidavad Su suurepärast sooritust! Või kui ei läinud suurepäraselt, siis lohutavad, et juu ei olnud täna Sinu päev.

Naised teavad ka, et isegi ilma meik-upita võib võistelda 😉 ja ikka keegi rajal elab kaasa või kiidab kena säärejoont. Jooksjad teavad, et ilusale võistlusvormile võib järgneda kaunis kleit ja see püss sealt rajalt on siis kohe eriti ilus.

Jooksmise võlu on selle lihtsuses, niisama lihtne on olla jooksja. Täiesti tavaline inimene, täiesti lihtsates riietes ja häbenemata kerget ülekaalu või alakaalu- me kõik oleme ilusad, sest meil on ühine hobi!

Ühistrennidega on sama, jagatud rõõm on suurem. Jagatud raske trenn on kergem. Nalja tegemine treenib ka lihaseid. Üksi olles palju nalja ju ei tee? Ühiselt on aga äge, eriti Jooksupartneri trennides.

Tule liitu meiega, küll näed!

VILJANDI, EESTI, 25 AUGUGUST 2021 Viljandi linnastaadionil toimus Staieri seeriajooksu neljandas etapp 10 000 meetri jooksus. ELMO RIIG/SAKALA

Jooksjaks saamise lugu
Inga Kree

Alustasin oma teekonda jooksjana pärast eraelu kokku kukkumist. Jah, umbes nii nagu keskeakriisi jõudnud neljakümnendates mehed leiavad ennast rattavõistlustelt, alustasin mina, küll kolmekümneselt, jooksmisega lahutuse järgselt. Hea depressiooniravim, ausalt! Odavam ka kui psühholooge külastada. 

Esmalt koos koeraga ca 3km hommikutiirud. Jalga viskasin tavalised tennised. Kui teekonna pikkused hakkasid juba üle 5 kilomeetri venima, märkasin, et mu väike sõbrake ei jooksegi enam rihm pingul ees, vaid hoopis hakkas mu taga hoogu pidurdama. Mõistsin, et väikest kasvu koerale hakkasid distantsid ja kiirused liiga pikaks muutuma ning vaene koer, too pidi edaspidi vaid lühikeste jalutuskäikudega piirduma, sest jooksma läksin edaspidi üksi. 

Esimene pikem tiir oli ekskaasaga “jagamise” tüli järgselt, lihtsalt pidin end saama tühjaks joosta. Kokku tuli üle 9km ja tennised, mis ilmselgelt polnud ju muuks kui vabaaja käimadeks mõeldud, jäid mu varvastele väiksteks. Sain lahti hinges olnud vihast/kurbusest ja kahest varbaküünest. 

Kuna sedasi üksinda tiirutada hakkas juba igav, siis tekkis mõte, et tuleks võistelda. Googeldasin välja, et ca kuu aja pärast on tulemas kohalik Holstre-Paistu jooks 5km, mis minu igapäevaste 5-6 km sörkide järgi sobiks ideaalselt mu jooksuvormi testimiseks. 

Starti jõudnud, kohtasin õige mitut tuttavat, kes ka jooksul osalesid (oo väike Viljandi). Üks neist omas isegi uhket spordikella, mis meile jooksu ajal ütles kui kiiresti jookseme, mis ajaga me lõpetaks kui samamoodi edasi lasta ja mis ehk mulle, algajale kõige olulisem sel hetkel oli, kui palju tuli veel kannatada. 

Holstre-Paistu jooks on alati keset suve, tavaliselt lauspäike ja meeletu kuumus. Seegi kord ei erinenud. Arvatavasti jooksin end sajaga kinni ja kolmandal kilomeetril, kui poleks olnud sõber Raivot kellalt joostud aega ütlemas ja kiitmas, et väga hea aeg on joostud ja sedasi edasi joostes saame veel ilusti alla 25 minutiga finišisse (pidavat täiesti OK 5km aeg olema). 

Lõplikuks ajaks sain 24,10 minutit. Kuna ma nägin, et peale mind lõpetas veel hulgim jooksjaid, juu siis sai päris hästi tehtud esimese korra kohta. Andsin jooksule sõrme. 

Edasi kulges paar korda nädalas sörk üha pikemate distantside suunas. Suvel sai tehtud lisaks TRX ja Bootcamp jõutreeninguid, ehk kehtiv füüsiline vorm oli olemas. Samas jõusaali, nädalas korra kuni kolm, sai varasemaltki käidud. Selles suhtes päris nullist vormi laduma ei hakanud (lindil ju soojaks ikka jooksin). 

Käisin paar korda Myfitnessi algajate jooksutrennis, kust sain julguse minna jooksma üle 10km pikkusele tiirule. Sinnani olin arvanud, et mina polegi selleks võimeline. Arvasin, et kõik need, kes iga aasta 1.mai Viljandi Järvejooksul osalesid, on eraldi selleks treeninud. Mõtlesin, et seda maad ikka igaüks ära joosta ei jaksa (täna mõtlen sama maratoonaritest, sest ma pole seda distantsi jutti läbinud).

Kuna oli suve lõpp ja järgmine Viljandi Järvejooksu võistlus toimuks alles kevadel, siis otsustasin selle distantsi aja saada kirja Joosu jooksul. Minu esimene tiir oli 1 tund ja 12 minutit. Kärab küll algaja kohta!

Jooksupartneri klubi juurde jõudsin alles talvel. Jõulujooksul sai paar uut jooksututvust tehtud ja juba jaanuaris leidsin end nende ühistrennist osa võtmas. Vahepeal olin raatsinud osta ka veidi suuremad botased. Need olid küll mingid odavad kaunad, millega luukas kummitama hakkas, kuid areng väikestest tennistest number suuremate botaste suunas oli toimunud. 

Mõned trennid sisse elanud, võtsin klubi kiiremate naiste sappa lõike jooksma. Seda, et tuleks end analüüsida ja võimetele vastavalt joosta, ma veel ei teadnud. Paari pika lõigu järgi, Viljandimaa kiireimate naiste järel, sain suhkutaseme nulli ja valguskettad silmade ette (kodus katsetada ei soovita, paneb tasakaalu proovile). 

Aga treener Einar Kaigas andis õnneks hea nõu, et tasub osta pulsikell, mis jooksu ajal mõõdab pulssi, et siis tead, millal liiga palju pingutatud (pulsivahemikest ma muidugi ka midagi ei teadnud). Aga kell sai käele ostetud 149 euro eest, pulsivööga Polar M400, mis siis mulle jooksumaailma detaile õpetama hakkas. Ikka katseeksitus meetodil, nii nagu ma sinnani kõike teinud olin… Algajate värk. 

24. Veebruar toimus esimene võistlus, olin veidi üle poole aasta omal käel selleks ajaks treeninud ja juba poolteist kuud Jooksupartneri klubi jooksjatega end “üle treeninud”. Põlvest juba kakkus ja adrenaliini pealt sai esimene pjedestaaliamps võetud.  10,3km, neljas koht ajaga 46,57 (6 esimest saavad rahalised auhinnad). 

Muidugi järgmised paar päeva lonkasin ja ületreenitud lihased vajasid füsioterapeut Keio Kitse abi. Aeg andis arutust, siinkohal pean mainima, et parim ravi oli puhkus, mida ma esimene jooksuaasta endale väga lubada ei raatsinud. “Omad vitsad peksavad”.

Aga minust oli selleks ajaks kujunenud juba jooksja, enam ma polnud algaja. Omasin isegi korralikke Pegasusi! 

Siinkohal soovin Teile parimaid jooksumälestusi! Ole Sa algaja, vana kala või alles tutvust tegev… 

Kuidas ma ümber Viljandi järve jooksin
Roland Mäe

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama aastast 1993, kui vanaisa analüüsis koos vanaemaga Eesti koondise mängu ja ütles: „Kõik jalgpallurid peavad igal hommikul jooksma obeliskini ja tagasi. Vanasti jooksis terve Viljandi linnameeskond alati 1. mail ümber järve ja samuti tehti kord nädalas niisama järvele tiir peale.“

Sain kohe vihjest aru. Olin siis juba 13-aastane ja ootasin Eesti koondise kutset. Käisin kahel hommikul jooksuga obeliski juures ja registreerisin ennast ka Viljandi järve jooksule.

Nagu igaüks teab, on Viljandi järve jooks umbes 12 km krossi üle põldude ja läbi soo. Rada on vaba ja spetsialistid teevad alati põhjaliku eeltöö, et valida parim trass: kas Valuoja peale peaks purde ehitama, kas minna obeliski juurest või 9-kordsete vahelt, kas soo on kuiv, kas Viiratsis lõigata kohe peale kraavi üle põllu või minna veel natuke suure tee pealt? Uurides topograafilisi kaarte ja mõõtes joonlauaga lõike, on igale staierile selge, et peale Hunta tõusu tuleb kohe minna suurele teele ja siis täisgaasiga allamäge kuni Orikani. Edasi läbi soo (võit 180 m) ja siis algab mahtra üle kivide ja põldude – pikiprofiil tõuseb kuni raadiomastini. Seal saad teada oma maksimaalse pulsisageduse ja annad endale lubaduse, et see on viimane kord. Aga nähes finišis kõiki neid naeratavaid õnnehormoone, ununevad raskused ja alles jääb ainult rõõm.

Seepärast ongi mul esimesest järve jooksust meeles ainult kergus – ei ühtegi rasket hetke, vaid puhas lendamine. Jooksutosse mul siis ei olnud, vaid jalas olid Lätis toodetud kummist jalgpalliketsid, mida kutsuti punnideks. Lisaks ema õmmeldud sitsi riidest laia triibuga püksid. Loomulikult ei läinud ma jooksma nende kahe hommikuse sörgi pealt. Olin selleks ajaks juba 6 aastat jalgpalli mänginud ja käisin ka paralleelselt suusatrennis. Aeg tuli 49.14 ja seda pole ma siiani suutnud üle joosta.

Aastatel 1995, 1996 ja 2007 jäid ajad veel alla tunni. Aastal 2019 mõtlesin, et peaks uuesti ümber järve jooksma. Tegemist oli juubelijooksuga (90) ja mu viimane start oli 10 aastat tagasi ehk aastal 2009 ja siis oli järve ringi aeg 01:01:06. Aastal 2019 suutsin joosta ajaga 01:06:26. Olin teinud mõned jooksutrennid: märtsis 6 km ja aprillis 8 km, lisaks 1 kord nädalas jalgpalli trenn. Seega olin olematus vormis, kaalusin 87 kg (182 cm). Järve jooksu tempo oli 5:53 min/km ja kogu võistlus oli meeletult raske. Olin unustanud kõik olulise, mis järve jooksust teadma peaks. Hakkasin kohe stardis vigadega pihta. Alustasin üsna tagant ja ülehindasin oma võimeid. Mõtlesin, et panen kohe alguses minema, et natukene ettepoole saada ja seetõttu olin juba Hunta tõusu alguseks täiesti kutu. Isegi allamäge jooks oli raske. Sellega jamad ei lõppenud: Sammulis valisin vale raja ja läksin läbi oru, mis pani viimase põntsu.

Otsustasin, et hakkan trenni tegema. Tegin Endomondos treeningplaani 10 km jooksuks ja tutvustasin oma plaane ka triatlonimees Kotkale, kes ütles, et õigem oleks ikkagi maratoni joosta. Kotkaga pole mõtet vaielda. Muutsin treeningplaani distantsi 42 km peale ja hakkasin uhama.

Järgmine lugu räägib sellest, mis juhtub, kui hakkad olematu vormi pealt kõvasti trenni tegema ehk juttu tuleb spordivigastustest 😊

Foto tehtud Viljandi Paalajärve jooksul (autor: Raag)